Rishi Mukh No.3; oktoober 1995
Meie elu mõjutab meie kaaskond. Kas te olete seda märganud? Kui te viibite grupis, seltskonnas, siis mida ka inimesed ei räägiks, te lihtsalt libisete sellesse, nagu astudes banaanikoorele, te libastute ja mõistate äkki, et te ei taipa millest käib jutt, kuid te olete vestlusse kaasa haaratud. Me ei anna endale aru, mis toimub. Kas te olete seda tähele pannud? Keegi jutustab autodest ja te lasete ennast vestlusse autodest kaasa haarata, ootamatult alustab keegi vestlust ilmast ja te toetate ka seda. Teemad vahelduvad, aga teie ei tea, mis toimub. Te räägite mingitest raamatutest, seejärel muusikast, te räägite sellest ja teisest ja lõppude lõpuks lõpetate hoopis millegi muuga. Meie seltskond tõrjub meie mõistuse kõrvale, aga meie mõistust mõjutab meie seltskond. Te olete kindlasti seda oma elus märganud? Keegi ütles:”Oh, see inimene on halb”. Ainult üks sõna on öeldud kellegi kohta, aga järgmisel korral kui te seda inimest kohtate, kohtate te teda alateadlikult selle sama mõttega. Teie sõbra sõna sööbib sügavale teie sisse, seepärast vaatate te inimest oma sõbra sõnadest lähtuvalt. Te ei vaata teda puhta pilguga. Kas pole nii?
Kui te istute inimeste seltskonnas, kes on väga auahned, muutute ka teie auahneks. Te soovite näidata inimestele, et ka teie käitute hästi, te olete parem, teil on hea maitse. Inimestele meeldib rääkida sellest, kui hästi nende lapsed koolis õpivad, kui hästi nad spordis edasi jõuavad ja ka teie soovite näha, et teie lastel läheb koolis hästi, seepärast te sunnite oma lapsi olema sellised nagu te soovite oma seltskonna pärast. Kas te olete seda tähele pannud? Nii toimub peamiselt maailma juhtivates riikides. Nendes inimesed soovivad, et nende lapsed oleksid insenerid, sest nende sõprade lapsed käivad inseneride kolledzis.
Me ihkame nii väga teada, mida inimesed meist mõtlevad, teiste inimeste arvamust, kes meid ümbritsevad. Paljud inimesed tahavad mediteerida ja ei soovi sellest kellelegi rääkida, et nad mediteerivad, sest teised võivad mõelda, et see inimene on nupust nikastanud, sest ta tegeleb kõige sellega – meditatsiooniga, laulmisega – ta on ebanormaalne. Keegi tunneb sellist häbelikkust, et pisarad valguvad silmadesse. Kui pisarad voolavad teie silmadest teie emotsioonide pärast, siis te tunnete häbi. Te ütlete:” Vabandage, vabandage...” – ning kuivatate rätikuga pisarad. Kas te olete seda jälginud? Miks te seda kahetsete? Pisarad voolavad tänutundest ja õnnest, armastusest, mitte ainult kurvastusest. Pisarad lihtsalt väljendavad teie inimlikkuse sügavust, seda, et te olete inimolend mitte kompuuter. Aga teil on ettekujutus, et tunnete olemasolu – see on halb, et te olete ebanormaalne ja peaksite külastama psühhiaatrit.
Teie kaaskond tekitab teis soove ja segadust. Teie seltskond ajab teid segadusse ja varastab teie süütuse ja lihtsuse, millega te oleksite palju õnnelikum. Kas pole see nii?
Koolis me häälestame lapsi:”Oo, vaata, sa pead olema esimene, tõugates kõik tahapoole”. Nii me tekitame lastes auahnust. Auahnus mürgitab õnne ja armastuse elus. See, kes on auahne, ei saa kunagi olla lõdvestunud, õnnelik ja armastav. See ei tähenda, et te peaksite olema pessimist. Meil on teada ainult kaks äärmust – te kas pürgite kuhugi, olete vaimustunud soovist midagi saada, või langete teise äärmusse – pessimismi, kurvastusse ja depressiooni. Meile on tuttavad kas soovimine või kurvastus – aga need tähendavad ühte ja sama.
Soovide puudumine ei tähenda, et te olete depressioonis. Teil kas pole soove, auahnust, või te olete depressioonis. Aga õnn ei ole soovides ega püüdlustes. Püüdlus lubab õnne millalgi tulevikus. See loob õnne illusiooni ja toob teile segadust. Kas teil on olnud selline kogemus? Te olete äinud kõige edukamaid inimesi mingis eluvaldkonnas. Vaadake nende elu. Isegi peale soovitud püüdluste ja plaanide täitumist, kas nad on õnnelikud? Ei. Soovid tekitavad kaotusehirmu. Te mõtelete:” Hästi, kui ma saan kuulsaks näitlejaks või näitlejannaks, siis ma saan õnnelikuks.” Teist saab kuulus näitleja või näitlejanna aga siis te hakkate kartma:” Kas ma saan pearolli? Aga mis saab minust siis, kui mu talent kaob?”. On kaotusehirm. Me ei saa rahuldust asjadest kui need meil juba olemas on. Aga kui need kaovad, siis mälestus neist toob kannatusi.
Soovimine – see on elu laenatud energial, mis ei jää kunagi teiega. Te ei saa püüda vikerkaart, sanskriti keeles tähistatakse vikerkaart ja soovi sama sõnaga.
Vikerkaar – on soovi kaaslane. Soovid on nagu vikerkaar. Soove ei looda teie poolt, nad kerkivad teie seest esile, nad on vajalikud, ehtsad. Aga kui nad teie juurde tulevad läbi seltskonna, muutuvad nad illusioonideks.
Selline seltskond, kes tilgutab teisse mürgitilku, erutab teid, tekitab kirge, iha ja soove – see on halb seltskond. Halb seltskond – see on selline, mis lõhub värskuse, lihtsuse ja süütuse teis, kes varastab teie õnne, kes suurendab kirge ja püüdlusi. Ja mis toimub? Soovide järel tuleb alati viha. Viha ei tule iseenesest. Viha – see on soovide leegi tahm. Seepärast ei saa te kunagi vabaneda vihast kui te ei jälgi soove, aga kui te jälgite oma soove, kui need on usaldusväärsed, siis nad tõepoolest peavad jääma, kuna nad on vajalikud. Aga kui see osutub püüdluseks, mis on teisse istutatud seltskonna poolt, siis ta lahustub ja kaob. See on nagu teil oleks janu. Te joote ja janu kaob, selle järele pole enam vajadust. Kui te soovite kusagile sõita, on teil vaja autot. Aga kui teil on vaja autot sellepärast, et teie sõbral on selline automark ja teil peab olema parem – siis see on püüdlemine. Kas te näete vahet? Mul pole midagi selle vastu, et teil midagi oleks, ma pole vastu teie soovile omada. Te olete kuningas ja teil on kogu maailma rikkused, seepärast ärge vaadake kellegi teise poole ja ärge võistelge. Konkurents hävitab loomingulisuse. Aga teie ümber räägitakse teisest moodusest, inimesed räägivad teile, et te peate võistlema. Kui te soovite olla loominguline, ei peaks te võistlema. Konkurents tähendab vaadata teisi, see tähendab, et te ei pühenda täit tähelepanu sellele tööle mida just teie teete.
Kas te olete tähele pannud, et kui te tunnete konkurentsi, siis järgneb kadedus. Kui kadedus tuleb, siis see tumestab teie vahetegemisvõimet. Selles maailmas toimub häving kadeduse läbi. Keegi tunneb kadedust ja ta silmad on pimestatud ning ta käitub nii, et teised inimesed saavad hävitatud. See ei too mingit ülevust ega rõõmu. Sellistest asjadest rõõmu tundmine – see on ebanormaalne. See pole tõeline rõõm.
Kui te soovite viibida armastuses, kui te soovite kasvada jumalikus armastuses, leida oma elu täiuslikkus ja olla joovastunud – vaadake enda sisse, sellesse, mida te vajate, ja arenege.
Looge enda sees progress. Te soovite suuremat maja, olgu teil suurem maja, aga mitte sellepärast, et teie sõbral või onupojal või veel kellelgi on suur maja, vaid sellepärast, et teil on vaja suuremat maja. Kas te näete erinevust?
Tuleb viha, viha taga seisab soov, pürgimus. Need allasurutud, käärivad soovid ja püüdlused muutuvad vihaks. Ja kui te ei saa viha väljendada või isegi kui te näitate seda välja, see käärib ja käärib ning muutub vihapurskeks. Klammerdumine. Seda nimetatakse “mocha”. “Mocha” tähendab, et te olete klammerdunud millessegi vaatamata kõigile oma kannatustele. Te ei saa kunagi lahkuda inimesest, kelle peale te vihane olete. Selle tagajärjel – “mocha” – see on unustamine. Kogu teie meel muutub tuhmiks ja rumalaks. Te unustate, kes te olete, mis on teie elu eesmärk, oma elu. Te muutute viha- ja murekägaraks. Te jääte veel vaid mõneks ajaks isiksuseks, individuaalsuseks. Olete seda jälginud?
See hävitab teie mõistuse, teie intellekti. Te muutute võimetuks midagi vastu võtma seetõttu, et kui te olete sellises piinas, siis teie tunded ei funktsioneeri õigesti. Te kuulete hoopis midagi muud. Praegu ma räägin midagi, aga teie kuulete hoopis midagi muud. Te vaatate ja teile tundub, et kõik on teie vastu.
Ma ütlen teile, et pole olemas teist põrgut peale piina teie enese sees. Te juba asute põrgus. Te võite luua seda oma püüdlustega. Mis võiks sellised püüdlused tõeliselt välja juurida? Vaadake neid ja mõelge nende tarbetusele. Te võite olla praegu õnnelik, just praegu , kus te ka ei viibiks, te võite ikkagi veel areneda. Te saate kõigest hoolimata teha kõike, mida soovite. Te võite liikuda edasi palju paremini ilma nende püüdlusteta, ilma selle palavikulisuseta.
Kerge meeldivuse laine tõuseb kui virvendus, algul kui väike laine, aga mida rohkem seltskonda, teie kaasahaaratust sellesse, seda suuremaks muutuvad lained ja jätavad teid tühjade pihkudega. Seetõttu armastus, meeldimus, mis muutub armastuseks ja andumuseks – hukkuvad juurelt kui muutuvad omamiseks. See sama meeldimus muutub armastuseks. Kui armastus täiustub, muutub see andumuseks. Püüdlused muutuvad õnneks. Õnn muutub õndsuseks. Kõik see on üks ja sama energia kehas, mis avaldub erinevalt ning tõstab teid järjest kõrgemale ja kõrgemale.